Vaal (Megaptera novaeangliae)

Vaalad pärinevad neljajalgsetest imetajatest, kes siirdusid miljonite aastate eest merre. Miljonite aastate vältel kohastusid nad tasapisi uue keskkonnaga, nende keha muutus voolujooneliseks ja karvkate kadus. Nende ninasõõrmed nihkusid pealaele, et oleks kergem hingata. Vaalade saba muundus võimsaks mõlaks ja eesjäsemetest kujunesid loivad.

Vaalade luustik on voolujoonelise kujuga ning aheneb saba poole. Neil on massiivne painduv selgroog, millele kinnituvad vaalade võimsad sabalihased, tänu millele vaalad vees liiguvad. Esijäsemed on muundunud loibadeks, mis talitavad vees kõrgustüürina, tagajäsemed on aga evolutsiooni käigus praktiliselt kadunud. Hammasvaalaliste lõualuud on täis teravaid hambaid, kiusvaalalistel aga kinnituvad kaarekujulisele ülalõualuule kiusplaadid, millega vaal veest toitu kurnab.

Sügaval vees suudavad vaalad toitu otsida kuni üks tund. Enne sukeldumist täidab vaal kopsud vaid pooleldi, kuna muidu oleks tal vee all ujumine liialt raske. Vee all kahaneb südame löögikiirus ning organism läheb üle väga kokkuhoidlikule hapnikutarbimisrežiimile. Vaalad tulevad veepinnale hingama, kuid hingavad tunduvalt harvemini kui teised imetajad. Nende hingatsid asuvad pealael. Siis, kui vaal veepinnale tõuseb, avaneb vaala hingats ning õhku paiskub vaalafontään- niiske, kasutatud õhk moodustab jahedas välisõhus suure aurupilve.



Kätlin.

Üksküürkaamel (Camelus dromedaries)

Üksküürkaamelid ehk dromedarid elutsevad Araabia kõrbetes. Neile nii iseloomulikud küürud on rasva-, mitte aga veetagavarade kogumiseks. Üksküürkaamelit, tüüpilist kõrbeasukat, kasutasid inimesed koduloomana juba nii ammu, et tema algupärane metsik eluviis on tänapäeval peaaegu ununenud. Ta on suutnud kuma ja kuiva kliimaga suurepäraselt kohastuda.

Karvadega kaetud kõrvad, tihedad kulmud ja pikad ripsmed kaitsevad ta silmi ja kõvu päikese ja liiva eest. Kaamel võib olla ilma veeta kogu talve, kuna uriini ja roojaga eritub vaid veidi vedelikku. Samuti ei kutsu tema kehatemperatuuri tõus esile nii suurt niiskusekadu nagu teistel loomadel. Järjest võimsamaks ja kõrgemaks muutuv küür annab tunnistust ka looma tervislikust seisundist. Kui toiduallikad kaovad, on kaamel suuteline teatud aja elama varutud tagavaradest.

Nina: Praokujulised kitsad sõrmed võivad liivatormide ajal täielikult sulguda.

Jalad: Pikad ja sihvakad, silmapaistvate mõhnadega liigestel, mis kaitsevad jalgu põletuste eest kuumale liivale laskumisel. Jalgadel on kaks varvast.

Tald: Kaamelil on kaks suurt padjanditega varustatud varvast (sõrga), mis astumisel lahknevad, et loom saaks liival paremini edasi liikuda.

Karvkate: Õrn, villataoline karv peas, kaelal, kurgu all ning küürul, mis kaitseb üksküürkaamelit päikese eest.



Kätlin.

Gepard (Acinonyx)

Väliselt meenutab gepard pigem koera kui kassi, olles hästi kohastunud kiireks jooksuks. Gepard kuulub iseseisvasse alamsugukonda. Ta on võrdlemisi suur: tüvepikkus umbes 130 cm, saba 75 cm. Kere on teiste kaslastega võrreldes lühem, jalad aga pikad, peened ja saledad, ent tugevad. Küünised pole sissetõmmatavad. Saba on pikk, peenike ja ühtlaselt karvadega kaetud. Pea on väike, karv lühike ja hõre. Turjal madal lakk. Üldvärvus on liivakarva kollane. Peaaegu kogu keha on tihedalt kaetud väikeste mustade laikudega. Täiskasvanud loomale aitab päevas 4 kg lihast.
Gepard hoiab enda käes maailma kõige kiirema jooksja rekordit. Gepardi küünised võimaldavad kiirendusel väga hästi maaga haakuda. Ta jookseb lühikesi vahemaid kiirusega kuni 120 km/h. Sellist kiirust suudab ta hoida kuni 500 m. Seejärel peab ta puhkama. 72 km tunnikiiruse võib ta saavutada vaid 2 sekundiga.
Tema väga elastsed luud ja paindlik keha võimaldavad teha kuni 7 meetriseid hüppeid. See loom elab Aafrikas, Iraagis ja Iraanis. Ta elab lagendikel - metsas ei saakski ju kiiresti joosta.
Tema toidu hulka kuuluvad antiloobid, metskitsed, jaanalinnud jne. Gepardil on hea nägemine. Saaki püüab ta peamiselt päeval. Saaki jälitab gepard 200-300 meetrit. Antiloop võib pääseda ainult sel juhul, kui ta märkab gepardit kaugelt.


Gepard jahil
">



Kätlin.

Kinkažu (Potos flavus)

Kinkažu on ööloom. Ta on väga sale ja osav, kuid liigub tavaliselt ettevaatlikult ja pikkamööda. Saba laseb ta oskalt vastumeelselt rippu ja sedagi vaid siis, kui naaberoksale ronib.
Saba on tal äärmiselt liikuv, sageli sama pikk kui keha. Kinkažu mässib saba ümber oksa, et ronimisel ja söömise ajal tasakaalu hoida. Saba aitab tal oksa peal püsida.

Enamikul kiskjalistest, kes oma aterritooriumi märgistavad, paiknevad lõhnanäärmed päraku ümbruses, kinkažul aga paiknevad need näärmed aga kurgu all, rinnal ja kõhu peal.

Kinkažul on igal käpal viis pikkade küünistega varustatud varvast, mis on toidu hankimisel abiks.

Tema keel on 12 cm pikk. Kinkažu limpisb sellega õienektarit ja magusat puuviljamahla. Keel on ette nähtud ka karva puhastamiseks.


Kinkažu vilistamas
">



Kätlin.

Koivik (Pedetes capensis)

Koivik liigub tavaliselt lühikeste hüpetega, ent kui teda taga aetakse, on ta võimeline hüppama mitme meetri kaugusele - pea sama kaugele nagu temast märgatavalt suurem känguru.

koivikul on hästi pikad tagumised jalad ja saba, mida ta kasutab tasakaalu hoidmiseks ning kiire jooksu ajal.

Võimsad tagajalad on esimestest umbes neli korda pikemad ning varustatud kaevamiseks ette nähtud tugevate küünistega. Koivik hüppab tagumistel jalgadel ja hoiab pead seejuures horisontaalasendis. Tugeva lahtihüppega kargab ta kõrgele ning maandub 1-4 meetri kaugusele, põgenemise käigus aga veel palju kaugemale.


(Kasutatud allikas: UAB IMP Baltic, Loomariigis )


Janely.

Koaala (Phascolarctos cinerus)

Koaala on ööloom ja seepärast veedab koaala päeva puuokstel magades. Öösiti ronib ta kõige kõrgematele okstele ja sööb seal eukalüptivõrseid ja lehti.

Koaala põskedel on taskud, mida kasutatakse toidu kogumiseks.

Tema pikk sool võimaldab seedida vintskeid lehti ja toime tulla lehtedes sisalduva mürgiste ainetega.

Koaala näeb välja nagu väike karuke, kuid tegelikult on ta kukruline, kelle jäsemed on kohastunud, et ronida puudel. Maapinnal liigub ta suhteliselt kohmakalt. Tal on lühikesed kõverad jalad. Koaala haarab esikäppadega oksast, tagajalad aga tõmbab üles väikeste kiirete hüpetega. Kinnituda aitavad tal küünised. Pöial ja nimetissõrm vastanduvad ülejäänud sõrmedele. Jalgadel paikneb vastandvarvas, mille abil koaala saab oksi haarata. Suurel varbal küünis puudub. Koaala elab kõige sagedamini, peaaegu eranditult, eukalüptipuude kõrgeimatel okstel. Ta haarab oma tugevate jalgadega kindlalt puutüvest kinni ja haagib küünised puukoorde.

(http://www.miksike.ee/docs/referaadid/koaala_nele.htm)


Janely.

Kaguan (Cynocephalus volans ja C. Variegatus)

Nagu ka teistel lendimetajatel, on ka kaguanidel laialitõmmatav lennus. Kui kaguan ees- ja tagajalad välja sirutab, avaneb lennus nagu langevari, meenutades oma kujult siiski pigem tuulelohet.

Lennuse moodustab suur keha ümbritsev nahavolt, mis ulatub sabaotsast kuni peani ning ühendab koguni kõikide jäsemete üksikuid varbaid. See suur kandepind annab kaguanidele ebatavalised lennuvõimalused, ent on ühtlasi ka takistuseks puude otsas ronimiseks.Ka maapinnal on kaguan üsna kohmakas, seetõttu söandab ta turvaliselt puutüvelt harva lahkuda.

Mõnikord magavad nad suikudes isegi isegi sirgelt puu külge klammerdudes, hoides tüvest oma teravate ja tugevate küünistega kõvasti kinni.

Silmad on neil suured ja ümmargused. Kaguanidel on väga hea nägemine, tänu millele oskavad nad pimedas puude vahelist kaugust hinnata.

Hall, pruunika varjundiga kaguan on pigem halli kui pruuni värvi ja tal on silmatorkavamad valged laigud. Tänu karvastiku värvusele on nad puul suurepäraselt maskeeritud.


Janely.