Tuesday, March 9, 2010

Vaal (Megaptera novaeangliae)


Vaalad pärinevad neljajalgsetest imetajatest, kes siirdusid miljonite aastate eest merre. Miljonite aastate vältel kohastusid nad tasapisi uue keskkonnaga, nende keha muutus voolujooneliseks ja karvkate kadus. Nende ninasõõrmed nihkusid pealaele, et oleks kergem hingata. Vaalade saba muundus võimsaks mõlaks ja eesjäsemetest kujunesid loivad.

Vaalade luustik on voolujoonelise kujuga ning aheneb saba poole. Neil on massiivne painduv selgroog, millele kinnituvad vaalade võimsad sabalihased, tänu millele vaalad vees liiguvad. Esijäsemed on muundunud loibadeks, mis talitavad vees kõrgustüürina, tagajäsemed on aga evolutsiooni käigus praktiliselt kadunud. Hammasvaalaliste lõualuud on täis teravaid hambaid, kiusvaalalistel aga kinnituvad kaarekujulisele ülalõualuule kiusplaadid, millega vaal veest toitu kurnab.

Sügaval vees suudavad vaalad toitu otsida kuni üks tund. Enne sukeldumist täidab vaal kopsud vaid pooleldi, kuna muidu oleks tal vee all ujumine liialt raske. Vee all kahaneb südame löögikiirus ning organism läheb üle väga kokkuhoidlikule hapnikutarbimisrežiimile. Vaalad tulevad veepinnale hingama, kuid hingavad tunduvalt harvemini kui teised imetajad. Nende hingatsid asuvad pealael. Siis, kui vaal veepinnale tõuseb, avaneb vaala hingats ning õhku paiskub vaalafontään- niiske, kasutatud õhk moodustab jahedas välisõhus suure aurupilve.



Kätlin.

Üksküürkaamel (Camelus dromedaries)




Üksküürkaamelid ehk dromedarid elutsevad Araabia kõrbetes. Neile nii iseloomulikud küürud on rasva-, mitte aga veetagavarade kogumiseks. Üksküürkaamelit, tüüpilist kõrbeasukat, kasutasid inimesed koduloomana juba nii ammu, et tema algupärane metsik eluviis on tänapäeval peaaegu ununenud. Ta on suutnud kuma ja kuiva kliimaga suurepäraselt kohastuda.

Karvadega kaetud kõrvad, tihedad kulmud ja pikad ripsmed kaitsevad ta silmi ja kõvu päikese ja liiva eest. Kaamel võib olla ilma veeta kogu talve, kuna uriini ja roojaga eritub vaid veidi vedelikku. Samuti ei kutsu tema kehatemperatuuri tõus esile nii suurt niiskusekadu nagu teistel loomadel. Järjest võimsamaks ja kõrgemaks muutuv küür annab tunnistust ka looma tervislikust seisundist. Kui toiduallikad kaovad, on kaamel suuteline teatud aja elama varutud tagavaradest.

Nina: Praokujulised kitsad sõrmed võivad liivatormide ajal täielikult sulguda.

Jalad: Pikad ja sihvakad, silmapaistvate mõhnadega liigestel, mis kaitsevad jalgu põletuste eest kuumale liivale laskumisel. Jalgadel on kaks varvast.

Tald: Kaamelil on kaks suurt padjanditega varustatud varvast (sõrga), mis astumisel lahknevad, et loom saaks liival paremini edasi liikuda.

Karvkate: Õrn, villataoline karv peas, kaelal, kurgu all ning küürul, mis kaitseb üksküürkaamelit päikese eest.



Kätlin.

Gepard (Acinonyx)



Väliselt meenutab gepard pigem koera kui kassi, olles hästi kohastunud kiireks jooksuks. Gepard kuulub iseseisvasse alamsugukonda. Ta on võrdlemisi suur: tüvepikkus umbes 130 cm, saba 75 cm. Kere on teiste kaslastega võrreldes lühem, jalad aga pikad, peened ja saledad, ent tugevad. Küünised pole sissetõmmatavad. Saba on pikk, peenike ja ühtlaselt karvadega kaetud. Pea on väike, karv lühike ja hõre. Turjal madal lakk. Üldvärvus on liivakarva kollane. Peaaegu kogu keha on tihedalt kaetud väikeste mustade laikudega. Täiskasvanud loomale aitab päevas 4 kg lihast.
Gepard hoiab enda käes maailma kõige kiirema jooksja rekordit. Gepardi küünised võimaldavad kiirendusel väga hästi maaga haakuda. Ta jookseb lühikesi vahemaid kiirusega kuni 120 km/h. Sellist kiirust suudab ta hoida kuni 500 m. Seejärel peab ta puhkama. 72 km tunnikiiruse võib ta saavutada vaid 2 sekundiga.
Tema väga elastsed luud ja paindlik keha võimaldavad teha kuni 7 meetriseid hüppeid. See loom elab Aafrikas, Iraagis ja Iraanis. Ta elab lagendikel - metsas ei saakski ju kiiresti joosta.
Tema toidu hulka kuuluvad antiloobid, metskitsed, jaanalinnud jne. Gepardil on hea nägemine. Saaki püüab ta peamiselt päeval. Saaki jälitab gepard 200-300 meetrit. Antiloop võib pääseda ainult sel juhul, kui ta märkab gepardit kaugelt.


Gepard jahil
">



Kätlin.

Kinkažu (Potos flavus)





Kinkažu on ööloom. Ta on väga sale ja osav, kuid liigub tavaliselt ettevaatlikult ja pikkamööda. Saba laseb ta oskalt vastumeelselt rippu ja sedagi vaid siis, kui naaberoksale ronib.
Saba on tal äärmiselt liikuv, sageli sama pikk kui keha. Kinkažu mässib saba ümber oksa, et ronimisel ja söömise ajal tasakaalu hoida. Saba aitab tal oksa peal püsida.

Enamikul kiskjalistest, kes oma aterritooriumi märgistavad, paiknevad lõhnanäärmed päraku ümbruses, kinkažul aga paiknevad need näärmed aga kurgu all, rinnal ja kõhu peal.

Kinkažul on igal käpal viis pikkade küünistega varustatud varvast, mis on toidu hankimisel abiks.

Tema keel on 12 cm pikk. Kinkažu limpisb sellega õienektarit ja magusat puuviljamahla. Keel on ette nähtud ka karva puhastamiseks.


Kinkažu vilistamas
">



Kätlin.

Koivik (Pedetes capensis)



Koivik liigub tavaliselt lühikeste hüpetega, ent kui teda taga aetakse, on ta võimeline hüppama mitme meetri kaugusele - pea sama kaugele nagu temast märgatavalt suurem känguru.

koivikul on hästi pikad tagumised jalad ja saba, mida ta kasutab tasakaalu hoidmiseks ning kiire jooksu ajal.

Võimsad tagajalad on esimestest umbes neli korda pikemad ning varustatud kaevamiseks ette nähtud tugevate küünistega. Koivik hüppab tagumistel jalgadel ja hoiab pead seejuures horisontaalasendis. Tugeva lahtihüppega kargab ta kõrgele ning maandub 1-4 meetri kaugusele, põgenemise käigus aga veel palju kaugemale.


(Kasutatud allikas: UAB IMP Baltic, Loomariigis )


Janely.

Koaala (Phascolarctos cinerus)



Koaala on ööloom ja seepärast veedab koaala päeva puuokstel magades. Öösiti ronib ta kõige kõrgematele okstele ja sööb seal eukalüptivõrseid ja lehti.

Koaala põskedel on taskud, mida kasutatakse toidu kogumiseks.

Tema pikk sool võimaldab seedida vintskeid lehti ja toime tulla lehtedes sisalduva mürgiste ainetega.

Koaala näeb välja nagu väike karuke, kuid tegelikult on ta kukruline, kelle jäsemed on kohastunud, et ronida puudel. Maapinnal liigub ta suhteliselt kohmakalt. Tal on lühikesed kõverad jalad. Koaala haarab esikäppadega oksast, tagajalad aga tõmbab üles väikeste kiirete hüpetega. Kinnituda aitavad tal küünised. Pöial ja nimetissõrm vastanduvad ülejäänud sõrmedele. Jalgadel paikneb vastandvarvas, mille abil koaala saab oksi haarata. Suurel varbal küünis puudub. Koaala elab kõige sagedamini, peaaegu eranditult, eukalüptipuude kõrgeimatel okstel. Ta haarab oma tugevate jalgadega kindlalt puutüvest kinni ja haagib küünised puukoorde.

(http://www.miksike.ee/docs/referaadid/koaala_nele.htm)


Janely.

Kaguan (Cynocephalus volans ja C. Variegatus)




Nagu ka teistel lendimetajatel, on ka kaguanidel laialitõmmatav lennus. Kui kaguan ees- ja tagajalad välja sirutab, avaneb lennus nagu langevari, meenutades oma kujult siiski pigem tuulelohet.

Lennuse moodustab suur keha ümbritsev nahavolt, mis ulatub sabaotsast kuni peani ning ühendab koguni kõikide jäsemete üksikuid varbaid. See suur kandepind annab kaguanidele ebatavalised lennuvõimalused, ent on ühtlasi ka takistuseks puude otsas ronimiseks.Ka maapinnal on kaguan üsna kohmakas, seetõttu söandab ta turvaliselt puutüvelt harva lahkuda.

Mõnikord magavad nad suikudes isegi isegi sirgelt puu külge klammerdudes, hoides tüvest oma teravate ja tugevate küünistega kõvasti kinni.

Silmad on neil suured ja ümmargused. Kaguanidel on väga hea nägemine, tänu millele oskavad nad pimedas puude vahelist kaugust hinnata.

Hall, pruunika varjundiga kaguan on pigem halli kui pruuni värvi ja tal on silmatorkavamad valged laigud. Tänu karvastiku värvusele on nad puul suurepäraselt maskeeritud.


Janely.

Kandlane (Tarsius)


Kandlastel on ebatavaliselt pikad jalad- peast ja kehast peaaegu kaks korda pikemad. Pöias on eriti silmatorkavalt pikenenud kannaosa, millest ka nende nimetus. Tagajalad võimaldavad puult puule hüpates tugevat äratõuget. Enne kui kandlane hüppab ja oksast kinni haarab, teeb ta sageli veel õhus pöörde.

Igal käpal on viis pikka ja osavat sõrme ja varvast. Kõigil varvastel on küüned, peale teise ja kolmanda, millel on teravad küünised karva harjamiseks.

Kandlaste hiigelsuurtel silmadel on erakordselt suured silmamunad, mis öösiti veelgi rohkem laienevad. Et hästi näha, piisab neile vähesest valgusest. Kandlased on võimelised pöörama oma pead 180 kraadi võrra ning jälgima kogu ümbruskonda.

Kõrvad on kandlastel suured, lehtrikujulised, võimelised liikuma teineteisest sõltumatult. Abistavad saagi leidmisel.




Janely.

Monday, March 8, 2010

Lakkhunt ehk guara (Chrysocyon brachyurus)




Eraklik ja ettevaatlik lakkhunt elab Lõuna-Ameerika pampades. Tema pikad jalad ei ole kohastumus kiireks jooksuks. Kõrgete jalgade tõttu ulatub ta pea pikast rohust välja, et oma territooriumi kontrollida.
Lakkhundid on aktiivsed peamiselt öösiti. nad jahivad väikesi saakloomi- väheldasi imetajaid, linde, roomajaid ja putukaid ning ei põlga ära ka linnumune ega vilju.
Nad varitsevad ja ründavad saaki samal moel nagu rebased (tõukab end tagajalgadega õhku, sirutab eeskäpad välja ja langeb saagi peale, surudes selle vastu maad).

Kui loom tunneb ohtu, tõuseb pikkadest karvadest lakk turri ning teeb ta suuremaks.

(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)



Merit.

Koaati ehk ninakaru (Nasua nasua)


Ninakarud on väga osavad toitu leidma, selles on neile abiks pikk ja tundlik koon, millega nad pinnast tuhnivad.

Koaatid liiguvad ringi päeval, nuhivad mööda metsaalust ning kaevavad tugevate küüniste abil välja taimejuuri ja mugulaid. Viljade otsingul ronivad nad kõrgele puuvõrasse. Puudel ronimise ajal aitab tasakaalu hoida suhteliselt pikk saba.

Poegadega emased koonduvad seltsingutesse ning käivad ühiselt toidujahil. Isased elavad eraklikult ja tohivad emastele läheneda vaid jooksuajal.


(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)


Koaatibeebide toimetused
">



Merit.

Suur-sipelgaõgija (Myrmecophaga tridactyla)



Sipelgaõgijal on hea haistmine ning ta nuusib pidevalt õhku, et toitu avastada.

Oma eeskäppade pikki kõveraid küüniseid kasutab ta sipelga- ja termiidipesade lahtikaevamiseks ning enesekaitseks. Liikudes hoiab sipelgaõgija oma küünised sissepoole konksus, kõndides nagu sõrmenukkidel. Nõnda kaitseb ta küüniseid kulumise eest.

Sipelgaõgijad söövad kuni 30 000 putukat päevas. Nende keele pikkuseks on ligikaudu 60 cm ning see on kaetud kidade ja kleepuva süljega. Kui sipelgaõgija oma keele pessa lükkab, kleepuvad sipelgad või termiidid sinna külge ning rändavad koos keelega looma suhu.
Sipelgaõgijatel pole hambaid; lihaserikkad, seest sarvja kihiga vooderdatud maoseinad purustavad putukad seeditavaks massiks.

Sipelgaõgijal on ka suur ja kohev saba, millega ta ennast magamise ajal katab.

(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)


Merit.

Sunday, March 7, 2010

Sebra (Equus quagga)


Aafrika edelaosas elab veel vähesel arvul sebrasid. Vöödid on üksikutel loomadel erinevad ning need on sebrade jaoks sama kindel eraldustunnus nagu sõrmejäljed inimestel. Kui sebral poleks väljapaistvaid must-valgeid vööte, näeks ta samamoodi välja nagu teised hobuslaste sugukonna esindajad. Vöödid aitavad sebrakarja liikmetel üksteist ära tunda ning karja paremini koos hoida.
Sebra on võimeline järskudel mäenõlvadel kiiresti ja osavalt liikuma. Ta on üsna hästi kohastunud eluks Aafrika lõuna- ja edelaosa mägistes eraldatud piirkondades
Nagu teised hobuslasedki, toitub sebra rohust. Vahel närib puukoort, näksib ka lehti, pungi ja puuvilju. Rohtu murrab ta kõigepealt teravate lõikehammastega, seejärel peenestab purihammastega. Söömisele kulub sebral iga päev pikki tunde.
Territooriumid, kus sebra elab, on sageli äärmiselt kuiva ja palava kliimaga. Sebra on siiski suutnud niisuguste ebasoodsate tingimustega kohaneda – ta on võimeline veeta läbi ajama koguni kolm päeva, kuna joogikohtadeni jõudmiseks peaks ta läbima küllalt pikki vahemaid.

Kätlin.

Friday, March 5, 2010

Puuma [Felis (Puma) concolor]



Puuma hambad ja kolju on säärase ehitusega, et ta suudab surmavalt pureda ning lihatükke lahti rebida. Nende võimsate lihastega varustatud lõuad liiguvad üles-alla nagu kruustangid. Pikad silmahambad lüüakse tavaliselt ohvri kaela, ülejäänud hambad on mõeldud liha luudelt lahtirebimiseks ja lihakamakate tükeldamiseks.
Neil on kare keel, millega saab liha luudelt lahti raspeldada.

Küünised on neil tavaliselt sisse tõmmatud, et need kõndimisel ei nürineks. Saaki rünnates sirutab ta varbad välja, erilised kõõlused tõmbuvad pingule ning küünised tungivad esile.
Padjandid käppade all pehmendavad maandumist, kui puuma hüppab.

Pikk saba on abiks tasakaaluhoidmisel, kui puuma ronib või hüppab.

Puumadel on nõtke lihaseline keha, mis annab liikumisele kiirust, jõudu ja graatsilisust.

Suurepärane nägemine võimaldab jahti pidada ka öösiti. Hämarikus on nende silmad kuus korda tundlikumad kui inimese omad. Öösel avanevad kaslaste silmapupillid, et võimalikult palju valgust langeks võrkkestale. Päeval sulguvad pupillid kitsaks piluks, et ere valgus silmi ei ärritaks.
Vibrissid on abiks pimeduses kompimiseks.
Väga tundlikud kõrvad aitavad hästi kuulda.

Kasukavärv aitab ümbrusega sulanduda ning varjab neid nii saakloomade kui ka vaenlaste eest.

(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)


">

Merit

Lendorav (Pteromys volans)


Lendoraval on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd. Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb kuni paarikümne meetri kaugusele.
Lendhüppeid tüürib ta suhteliselt pikka ja horisontaalselt lapiku saba abil, see on hea abimees ka tasakaalu hoidmisel. Enne maandumist puule ta pidurdab, painutades saba alla. Pärast puule maandumist jookseb ta kohe teisele poole puud, et võimalike jälitajate eest ära pääseda.
Lendorav on aastaringi halli karva, täiskasvanud haava koore värvi. Just haabade otsas see loomake enamasti ringi askeldab ja selline kasukas peidab teda vaenlaste eest kõige paremini.



Janely

Thursday, March 4, 2010

Jõehobu (Hippopotamus amphibius)


Jõehobud veedavad enamiku aega vees, et vältida päevast kuumust ning kokku hoida energiat. Nad näevad ning saavad hingata ka siis, kui keha on vee all, sest silmad, kõrvad ja ninasõõrmed asuvad koonul samal tasapinnal.

Kuigi nad veedavad suurema osa ajast vees ühe koha peal puhates, on nad ka suurepärased ujujad ja sukeldujad. Nende sile keha on suhteliselt voolujooneline ning varvaste vahel on ujunahad. Sukeldudes sulgeb jõehobu oma kõrvad ja praokujulised ninasõõrmed, et vesi sinna sisse ei pääseks.
Jõehobud suudavad korraga vee all olla 5 minutit ja kauemgi. Sügavamas vees võivad nad koguni jõe- või järvepõhjas jalutada.

Neil on lühikesed töntsakad jalad, sest kuigi neil on suur ja raske keha, vähendab vesi seda raskust.

Päikesekiirguse eest kaitsmiseks sünteesib nahk pigmenti. Eritis on alguses värvitu, kuid mõne minutiga võtab oranži või punase tooni ning lõpuks muutub pruuniks.

Lühikese rohu söömiseks on jõehobudel laiad mokad.

(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)

Jõehobubeebi esimest korda ujumas.
">


Merit.

Wednesday, March 3, 2010

Kaelkirjak (giraffa camelopardalis)



Pikk kael võimaldab kaelkirjakuil süüa lehti ja võsusid kõrgelt puuvõrast. Erinevalt rohust, mis kuivaperioodil kuivab, pakuvad puud toitu aasta ringi. Kaelkirjakud rebivad oma pika keele ja vaoliste hammaste abil lehti lahti, kusjuures nende paksud mokad on kaitstud akaatsiate ja teiste puude astelde eest.
Emased Kaelkirjakud tavatsevad süüa madalamate puude ja põõsaste oksi, isased küünitavad aga kõrgemate puude võrasse.

Kärbeste ja putukate eemalepeletamiseks on kaelkirjakutel pika karvatuustiga lõppev saba. Putukahammustuste eest kaitseb neid paks nahk.

Laiad sõrad on kaitseks kiskjate vastu.

(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)




Merit