Jõehobud veedavad enamiku aega vees, et vältida päevast kuumust ning kokku hoida energiat. Nad näevad ning saavad hingata ka siis, kui keha on vee all, sest silmad, kõrvad ja ninasõõrmed asuvad koonul samal tasapinnal.
Kuigi nad veedavad suurema osa ajast vees ühe koha peal puhates, on nad ka suurepärased ujujad ja sukeldujad. Nende sile keha on suhteliselt voolujooneline ning varvaste vahel on ujunahad. Sukeldudes sulgeb jõehobu oma kõrvad ja praokujulised ninasõõrmed, et vesi sinna sisse ei pääseks.
Jõehobud suudavad korraga vee all olla 5 minutit ja kauemgi. Sügavamas vees võivad nad koguni jõe- või järvepõhjas jalutada.
Neil on lühikesed töntsakad jalad, sest kuigi neil on suur ja raske keha, vähendab vesi seda raskust.
Päikesekiirguse eest kaitsmiseks sünteesib nahk pigmenti. Eritis on alguses värvitu, kuid mõne minutiga võtab oranži või punase tooni ning lõpuks muutub pruuniks.
Lühikese rohu söömiseks on jõehobudel laiad mokad.
(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)
Jõehobubeebi esimest korda ujumas.
">
Merit.
No comments:
Post a Comment