Sipelgaõgijal on hea haistmine ning ta nuusib pidevalt õhku, et toitu avastada.
Oma eeskäppade pikki kõveraid küüniseid kasutab ta sipelga- ja termiidipesade lahtikaevamiseks ning enesekaitseks. Liikudes hoiab sipelgaõgija oma küünised sissepoole konksus, kõndides nagu sõrmenukkidel. Nõnda kaitseb ta küüniseid kulumise eest.
Sipelgaõgijad söövad kuni 30 000 putukat päevas. Nende keele pikkuseks on ligikaudu 60 cm ning see on kaetud kidade ja kleepuva süljega. Kui sipelgaõgija oma keele pessa lükkab, kleepuvad sipelgad või termiidid sinna külge ning rändavad koos keelega looma suhu.
Sipelgaõgijatel pole hambaid; lihaserikkad, seest sarvja kihiga vooderdatud maoseinad purustavad putukad seeditavaks massiks.
Sipelgaõgijal on ka suur ja kohev saba, millega ta ennast magamise ajal katab.
(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)
Merit.
No comments:
Post a Comment