Vaalad pärinevad neljajalgsetest imetajatest, kes siirdusid miljonite aastate eest merre. Miljonite aastate vältel kohastusid nad tasapisi uue keskkonnaga, nende keha muutus voolujooneliseks ja karvkate kadus. Nende ninasõõrmed nihkusid pealaele, et oleks kergem hingata. Vaalade saba muundus võimsaks mõlaks ja eesjäsemetest kujunesid loivad.
Vaalade luustik on voolujoonelise kujuga ning aheneb saba poole. Neil on massiivne painduv selgroog, millele kinnituvad vaalade võimsad sabalihased, tänu millele vaalad vees liiguvad. Esijäsemed on muundunud loibadeks, mis talitavad vees kõrgustüürina, tagajäsemed on aga evolutsiooni käigus praktiliselt kadunud. Hammasvaalaliste lõualuud on täis teravaid hambaid, kiusvaalalistel aga kinnituvad kaarekujulisele ülalõualuule kiusplaadid, millega vaal veest toitu kurnab.
Sügaval vees suudavad vaalad toitu otsida kuni üks tund. Enne sukeldumist täidab vaal kopsud vaid pooleldi, kuna muidu oleks tal vee all ujumine liialt raske. Vee all kahaneb südame löögikiirus ning organism läheb üle väga kokkuhoidlikule hapnikutarbimisrežiimile. Vaalad tulevad veepinnale hingama, kuid hingavad tunduvalt harvemini kui teised imetajad. Nende hingatsid asuvad pealael. Siis, kui vaal veepinnale tõuseb, avaneb vaala hingats ning õhku paiskub vaalafontään- niiske, kasutatud õhk moodustab jahedas välisõhus suure aurupilve.
Kätlin.
No comments:
Post a Comment