Pikk kael võimaldab kaelkirjakuil süüa lehti ja võsusid kõrgelt puuvõrast. Erinevalt rohust, mis kuivaperioodil kuivab, pakuvad puud toitu aasta ringi. Kaelkirjakud rebivad oma pika keele ja vaoliste hammaste abil lehti lahti, kusjuures nende paksud mokad on kaitstud akaatsiate ja teiste puude astelde eest.
Emased Kaelkirjakud tavatsevad süüa madalamate puude ja põõsaste oksi, isased küünitavad aga kõrgemate puude võrasse.
Kärbeste ja putukate eemalepeletamiseks on kaelkirjakutel pika karvatuustiga lõppev saba. Putukahammustuste eest kaitseb neid paks nahk.
Laiad sõrad on kaitseks kiskjate vastu.
(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)
Merit
No comments:
Post a Comment