Kandlane (Tarsius)

Kandlastel on ebatavaliselt pikad jalad- peast ja kehast peaaegu kaks korda pikemad. Pöias on eriti silmatorkavalt pikenenud kannaosa, millest ka nende nimetus. Tagajalad võimaldavad puult puule hüpates tugevat äratõuget. Enne kui kandlane hüppab ja oksast kinni haarab, teeb ta sageli veel õhus pöörde.

Igal käpal on viis pikka ja osavat sõrme ja varvast. Kõigil varvastel on küüned, peale teise ja kolmanda, millel on teravad küünised karva harjamiseks.

Kandlaste hiigelsuurtel silmadel on erakordselt suured silmamunad, mis öösiti veelgi rohkem laienevad. Et hästi näha, piisab neile vähesest valgusest. Kandlased on võimelised pöörama oma pead 180 kraadi võrra ning jälgima kogu ümbruskonda.

Kõrvad on kandlastel suured, lehtrikujulised, võimelised liikuma teineteisest sõltumatult. Abistavad saagi leidmisel.




Janely.

Lakkhunt ehk guara (Chrysocyon brachyurus)

Eraklik ja ettevaatlik lakkhunt elab Lõuna-Ameerika pampades. Tema pikad jalad ei ole kohastumus kiireks jooksuks. Kõrgete jalgade tõttu ulatub ta pea pikast rohust välja, et oma territooriumi kontrollida.
Lakkhundid on aktiivsed peamiselt öösiti. nad jahivad väikesi saakloomi- väheldasi imetajaid, linde, roomajaid ja putukaid ning ei põlga ära ka linnumune ega vilju.
Nad varitsevad ja ründavad saaki samal moel nagu rebased (tõukab end tagajalgadega õhku, sirutab eeskäpad välja ja langeb saagi peale, surudes selle vastu maad).

Kui loom tunneb ohtu, tõuseb pikkadest karvadest lakk turri ning teeb ta suuremaks.

(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)



Merit.

Koaati ehk ninakaru (Nasua nasua)

Ninakarud on väga osavad toitu leidma, selles on neile abiks pikk ja tundlik koon, millega nad pinnast tuhnivad.

Koaatid liiguvad ringi päeval, nuhivad mööda metsaalust ning kaevavad tugevate küüniste abil välja taimejuuri ja mugulaid. Viljade otsingul ronivad nad kõrgele puuvõrasse. Puudel ronimise ajal aitab tasakaalu hoida suhteliselt pikk saba.

Poegadega emased koonduvad seltsingutesse ning käivad ühiselt toidujahil. Isased elavad eraklikult ja tohivad emastele läheneda vaid jooksuajal.

(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)


Koaatibeebide toimetused
">



Merit.

Suur-sipelgaõgija (Myrmecophaga tridactyla)

Sipelgaõgijal on hea haistmine ning ta nuusib pidevalt õhku, et toitu avastada.

Oma eeskäppade pikki kõveraid küüniseid kasutab ta sipelga- ja termiidipesade lahtikaevamiseks ning enesekaitseks. Liikudes hoiab sipelgaõgija oma küünised sissepoole konksus, kõndides nagu sõrmenukkidel. Nõnda kaitseb ta küüniseid kulumise eest.

Sipelgaõgijad söövad kuni 30 000 putukat päevas. Nende keele pikkuseks on ligikaudu 60 cm ning see on kaetud kidade ja kleepuva süljega. Kui sipelgaõgija oma keele pessa lükkab, kleepuvad sipelgad või termiidid sinna külge ning rändavad koos keelega looma suhu.
Sipelgaõgijatel pole hambaid; lihaserikkad, seest sarvja kihiga vooderdatud maoseinad purustavad putukad seeditavaks massiks.

Sipelgaõgijal on ka suur ja kohev saba, millega ta ennast magamise ajal katab.

(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)


Merit.

Sebra (Equus quagga)

Aafrika edelaosas elab veel vähesel arvul sebrasid. Vöödid on üksikutel loomadel erinevad ning need on sebrade jaoks sama kindel eraldustunnus nagu sõrmejäljed inimestel. Kui sebral poleks väljapaistvaid must-valgeid vööte, näeks ta samamoodi välja nagu teised hobuslaste sugukonna esindajad. Vöödid aitavad sebrakarja liikmetel üksteist ära tunda ning karja paremini koos hoida.
Sebra on võimeline järskudel mäenõlvadel kiiresti ja osavalt liikuma. Ta on üsna hästi kohastunud eluks Aafrika lõuna- ja edelaosa mägistes eraldatud piirkondades
Nagu teised hobuslasedki, toitub sebra rohust. Vahel närib puukoort, näksib ka lehti, pungi ja puuvilju. Rohtu murrab ta kõigepealt teravate lõikehammastega, seejärel peenestab purihammastega. Söömisele kulub sebral iga päev pikki tunde.
Territooriumid, kus sebra elab, on sageli äärmiselt kuiva ja palava kliimaga. Sebra on siiski suutnud niisuguste ebasoodsate tingimustega kohaneda – ta on võimeline veeta läbi ajama koguni kolm päeva, kuna joogikohtadeni jõudmiseks peaks ta läbima küllalt pikki vahemaid.

Kätlin.

Puuma [Felis (Puma) concolor]

Puuma hambad ja kolju on säärase ehitusega, et ta suudab surmavalt pureda ning lihatükke lahti rebida. Nende võimsate lihastega varustatud lõuad liiguvad üles-alla nagu kruustangid. Pikad silmahambad lüüakse tavaliselt ohvri kaela, ülejäänud hambad on mõeldud liha luudelt lahtirebimiseks ja lihakamakate tükeldamiseks.
Neil on kare keel, millega saab liha luudelt lahti raspeldada.

Küünised on neil tavaliselt sisse tõmmatud, et need kõndimisel ei nürineks. Saaki rünnates sirutab ta varbad välja, erilised kõõlused tõmbuvad pingule ning küünised tungivad esile.
Padjandid käppade all pehmendavad maandumist, kui puuma hüppab.

Pikk saba on abiks tasakaaluhoidmisel, kui puuma ronib või hüppab.

Puumadel on nõtke lihaseline keha, mis annab liikumisele kiirust, jõudu ja graatsilisust.

Suurepärane nägemine võimaldab jahti pidada ka öösiti. Hämarikus on nende silmad kuus korda tundlikumad kui inimese omad. Öösel avanevad kaslaste silmapupillid, et võimalikult palju valgust langeks võrkkestale. Päeval sulguvad pupillid kitsaks piluks, et ere valgus silmi ei ärritaks.
Vibrissid on abiks pimeduses kompimiseks.
Väga tundlikud kõrvad aitavad hästi kuulda.

Kasukavärv aitab ümbrusega sulanduda ning varjab neid nii saakloomade kui ka vaenlaste eest.

(Kasutatud allikas: Kindersley, Dorling 1998. Looduse Entsüklopeedia)


">

Merit

Lendorav (Pteromys volans)

Lendoraval on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd. Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb kuni paarikümne meetri kaugusele.
Lendhüppeid tüürib ta suhteliselt pikka ja horisontaalselt lapiku saba abil, see on hea abimees ka tasakaalu hoidmisel. Enne maandumist puule ta pidurdab, painutades saba alla. Pärast puule maandumist jookseb ta kohe teisele poole puud, et võimalike jälitajate eest ära pääseda.
Lendorav on aastaringi halli karva, täiskasvanud haava koore värvi. Just haabade otsas see loomake enamasti ringi askeldab ja selline kasukas peidab teda vaenlaste eest kõige paremini.



Janely